Jumalaema kiriku kellamees

Juba siis, kui Quasimodo väeti sülelapsena Jumalaema kiriku noore preestri hoolde jäeti, erines ta välimuse poolest teistest lastest. Oma hinges oli ta aga siiras ja heasüdamlik. Tema töö oli kirikus kella lüüa ning ta tegi seda rõõmsal meelel. Pariisi elanikud kiikasid kellatorni poole ja mõistatasid isekeskis, kes küll võiks olla see saladuslik kellamees. Kõik muutus, kui Quasimodo nägi linnaväljakul tantsimas kaunist mustlasneidu Esmeraldat. Sellal, kui teised mehed ihaldasid piigat ta välimuse pärast, armus Quasimodo Esmeralda hinge. Kui Esmeralda kuriteos süüdi lavastatakse, päästab ta neiu elu. Peagi mõistab Esmeralda, et Quasimodo inetu välimuse varjus on peidus lahke süda, ning nende sõprusest sünnib armastus.
Tagasi >