ARVUSTUS | Eesti film kukub alati samasse auku? "Öölapsed" tõestab vastupidist
Noorus on tormiline aeg iga inimese elus, kus erinevad tujud ja soovid vahelduvad kiiremini kui kaovad peitu pildid tollest ajast täiskasvanueas. Stiilitunde puudumine, hormoonide torm, ebavõrdsuse tunne ning kõigest kõige teadmine on tüüpiline keskkooliealise kirjeldus ning kui siia veel lisada armastus, seks ja alkohol, siis saame midagi kaootilist ja muidugi ka meelelahutuslikku. Reedest kinodes alustav värske Eesti komöödia...
Loe edasi >Noorus on tormiline aeg iga inimese elus, kus erinevad tujud ja soovid vahelduvad kiiremini kui kaovad peitu pildid tollest ajast täiskasvanueas. Stiilitunde puudumine, hormoonide torm, ebavõrdsuse tunne ning kõigest kõige teadmine on tüüpiline keskkooliealise kirjeldus ning kui siia veel lisada armastus, seks ja alkohol, siis saame midagi kaootilist ja muidugi ka meelelahutuslikku. Reedest kinodes alustav värske Eesti komöödia „Öölapsed” just seda kõike ongi – tihti korraga ja vahel natuke liiga palju, kuid täpselt nii see olema peabki.
Narratiivi keskmes on kolm õde, kes on jõudnud oma elus murdepunktideni. Äsja gümnaasiumi lõpetanud Liis (Grete Konksi) avastab, et planeeritud tulevik poiss-sõbraga eemal Tartus ei olegi nii kindel. Vanem õde Karin (Piret Krumm) on esimene pesast lahkunud pääsuke, kes püüab toime tulla äärmiselt konkureerivas ja ebaausas äri- ja suhtekeskkonnas. Õdedest noorim, teismeline Jane (Alice Siil) püüab vastu hakata peoloomast sõbranna survele olla keegi, kes ta tegelikult ei ole. Ühe saatusliku öö jooksul paljastuvad saladused ja tunded, mida ükski õdedest endale varem tunnistada pole tahtnud.
Filmis olev üks öö on jagatud põhiliselt kolmeks osaks, kus iga õde proovib lahendada enda probleemi läbi situatsioonikomöödia, mille eesmärk on publik viia tagasi noorusaega, et siis kõik koos natuke naerda. Oli ju teismeiga üks piinlik ja naiivne aeg, kus tahtmine jooksis tihti mõistusest ja oskustest ette. Nende kolme põhilise loo taustal on omakorda kolm väiksemat lugu – sõbranna Pamela endise poiss-sõbra otsing, tüdrukute vanemate kohtinguõhtu ning kaks veidrat politseinikku.
Mart Rauni ja Ewert Kivi stsenaarium ei ole midagi revolutsioonilist ning ei proovi ratast leiutada, vaid rõhub enda tugevustele. Noortekomöödia motiivid on žanrile omased, tihti lausa valemipõhised, kuid see ei ole halb. Mõnus on saalis istuda ja nagu vaadata kodumaist versiooni eriti naudingurohkest 80-ndate stiilikomöödiast, mis veatult liigub karakterilt karakterile ja sündmuselt sündmusele. Tohutult tempokas lugu ei vappu, vaid hoiab selget suunda ning mõnus oli sellel rongil istuda. Aeg lausa lendas ja vabastav oli siiralt naerda. Vahelduseks ei olnud tegemist selle nukra naeratusega, et Eesti film kukub alati samasse auku, vaid see positiivne naeratus, kui lapsed teevad midagi armsat.
Lavastaja Priit Pääsuke ("Keti lõpp " , "Eia jõulud Tondikakul") suutis leida tasakaalu kõikide lugu vahel, kus iga karakter on olulise kaaluga. Midagi ega kedagi ei ununenud ära ning iga lugu vääris selle esitamist. Lemmikuks publikule saab tõenäoliselt olema kahe politseiniku saaga, kuid siin jagub huumorit igale poole. Veidral kombel tegi südame soojaks vanima õe Karini lugu, kus töine keskkond ja ametikõrgendus on häiritud tunnetest ülemuse vastu ning teise kolleegi pakutavast konkurentsist neis kahel rindel. Muidugi see pole ainuke lugu, kus on sotsiaalne sõnum nii endistele kui praegustele noorukitele, seega naermise keskel ei tasu unustada tähelepanu pööramast.
Mart Rauni ja Ewert Kivi stsenaarium ei ole midagi revolutsioonilist ning ei proovi ratast leiutada, vaid rõhub enda tugevustele. Noortekomöödia motiivid on žanrile omased, tihti lausa valemipõhised, kuid see ei ole halb. Mõnus on saalis istuda ja nagu vaadata kodumaist versiooni eriti naudingurohkest 80-ndate stiilikomöödiast, mis veatult liigub karakterilt karakterile ja sündmuselt sündmusele. Tohutult tempokas lugu ei vappu, vaid hoiab selget suunda ning mõnus oli sellel rongil istuda. Aeg lausa lendas ja vabastav oli siiralt naerda. Vahelduseks ei olnud tegemist selle nukra naeratusega, et Eesti film kukub alati samasse auku, vaid see positiivne naeratus, kui lapsed teevad midagi armsat.
Lavastaja Priit Pääsuke ("Keti lõpp " , "Eia jõulud Tondikakul") suutis leida tasakaalu kõikide lugu vahel, kus iga karakter on olulise kaaluga. Midagi ega kedagi ei ununenud ära ning iga lugu vääris selle esitamist. Lemmikuks publikule saab tõenäoliselt olema kahe politseiniku saaga, kuid siin jagub huumorit igale poole. Veidral kombel tegi südame soojaks vanima õe Karini lugu, kus töine keskkond ja ametikõrgendus on häiritud tunnetest ülemuse vastu ning teise kolleegi pakutavast konkurentsist neis kahel rindel. Muidugi see pole ainuke lugu, kus on sotsiaalne sõnum nii endistele kui praegustele noorukitele, seega naermise keskel ei tasu unustada tähelepanu pööramast.
Autor: Raiko Puust
Artikkel DELFI KINOVEEB.
Janno Jürgensi uus mängufilm "Mind ei ol...
Noortefilm „Morten“ võitis kinopubliku s...
„Morteni“ esilinastuse järelpeol astusid lavale EiK ja Emili Rohumaa
