Intervjuu filmi "SANDRA SAAB TÖÖD" lavastaja-stsenaristi Kaupo Kruusiauguga

Elame maailmas, kus ühtpidi on meil aina rohkem tööd, teisalt on üha raskem tööd leida. Režissöör Kaupo Kruusiauk sellise paradoksi ees ei kohku, vaid sukeldub oma esimese täispika mängufilmiga töömaailma olemusse, tuues vaatajani selle eri palged.

Sa oled peatselt esilinastuva mängufilmi „Sandra saab tööd” režissöör ja stsenarist. Kuidas sulle stsenaariumi algne idee tuli ja miks sa tahtsid seda lugu rääkida?

Töö on teemana mulle alati huvitav olnud. Olen ka ise mõned aastad kontoritööd teinud ja sellest kogemusest stsenaarium tõukubki. Eelkõige paelus mind tööprotsess ja  pidev rolli otsimine ja võtmine selle käigus. Need alateemad olidki stsenaariumi kirjutamisel käivitavaks jõuks.

Filmi hakkasime tegema ajal, mil koroonalained ei olnud jõudnud veel maailma laastata. Kuigi töö on alati oluline olnud, on tänapäeva maailmas selle tähtsus veel tugevamalt esiplaanil. Töö leidmise ja tööl käimise protsess on praegusel ajal suures muutumises koos inimese identiteedi kujunemisega töökeskkonna kaudu või tõttu.

Üha rohkem leidub näiteid inimestest, kes loobuvad kõrgepalgalisest tööst, et pühenduda sellele, mis pakub midagi ka hingele. Samuti on nüüd üha rohkem inimesi, kes mõistavad teravalt, et ei taha kellast kellani kontoris istuda ja kelles see sund tekitab suurt masendust. Mulle tundub, et stress on väga palju tööga seotud. Aga stressirikas on ka oma rolli leidmine. Mingisugune murrang eneseteostuse küsimuses on juba mõne aja eest toimunud ja mulle pakub see teema väga huvi.

Sinu filmis on esikohal identiteedi küsimus ja isik, kes on meie ühiskonnas justkui nähtamatu. Sandra on füüsikadoktor ja karakter, millist eesti filmides üldiselt ei kohta. Tema akadeemikukarjääri kaudu avaneb kontrastide maailm töövaldkondade ja generatsioonide vahel. Filmi vaadates tabasin end mõttelt, et kas see on konkreetselt Mari Abelile kirjutatud roll, sest kedagi teist näib Sandra kingades võimatu ette kujutada. Tema tegelaskuju nihestatus on väga paeluv.

Sandra tegelaskuju on minu jaoks selle filmi kõige olulisem tegur ja sellega sai väga palju tööd tehtud. Stsenaariumi algideest peale oli mulle selge, et seda rolli hakkab mängima Mari. See karakter on temale kirjutatud. Olin Mariga eelnevalt koos töötanud minu lavakooli lõputöös „Stseenid ühest abielust”. Juba selle lavastuse ajal rääkisin Marile, et kirjutan talle sellist rolli. Sandra karakteri väljatöötamisel püüdsin vältida psühholoogilise realismi piiridesse kinni jäämist ja lisada sinna nüansse. See on täiesti metoodiliselt välja töötatud karakter, mis peabki vaatajale kummastavalt mõjuma.

Olen tänulik, et mul oli võimalus teha selle protsessi käigus Mariga tõesti palju proove ja tööd. Tema karakterimäng on selles filmis mulle kindlasti kõige olulisem ja olin väga rõõmus, et Mari minu ideedega kaasa tuli. Ta oli valmis proovima ja katsetama. Sandra roll on näitlejale selgelt risk, sest püüdlustest hoolimata võib lõpuks kõik täieliku jamana välja kukkuda. Selliste riskide puhul võivad näitlejad arusaadavalt olla kaitsepositsioonil ja väga kummalise rolli puhul tekib ka oht, et näitleja teeb selle lihtsalt Harju keskmise sooritusena ära. Ma hindan väga seda, et Mari julges katsetada. Tal on Von Krahli teatri taust, kus näitlejad on rohkem riskialtid. Meil oli Mariga ka väga hea klapp. Ta usaldas mind ja see on mulle ülitähtis.

Kuigi „Sandra saab tööd” on määratletud draamana, leiab sellest ka hea annuse situatsioonikoomikat, mille armastatud eesti näitlejad värvikalt välja mängivad. Kui suur väljakutse oli kaasata sedavõrd silmapaistev plejaad näitlejaid, kelle töögraafikud kõikvõimalikel teatrilavadel paratamatult kattuvad?

See on filmitegemise juurde käiv saatanlik osa — näitlejad on hõivatud teiste töödega ja nende vabu aegu on väga keeruline ühildada. Seejuures on mulle režissöörina töö näitlejatega äärmiselt oluline. Kuigi sellel filmil on oma traagilised tahud, on see loodud teatava absurditunnetuse ja huumorinootidega.

Mul tõesti vedas Mariga — et sain tema aega nii palju kasutada. Ma olen selle võimaluse üle väga tänulik. Ja tunnen, et koostöö kõigi teiste näitlejatega õnnestus samuti väga hästi. Pühendusin teadlikult sellele, et näitlejate ansambel moodustaks terviku. On väga oluline, et näitleja oma rollisooritusega tuleks kaasa filmi laadi ja huumoriga ning sobituks tervikusse.

Loe edasi kultuuriajakirjast Teater. Muusika.Kino

Artikli autor Elise Eimre