Miss ja mäss - intervjuu Jennifer Hosteniga

Filmi ''Misside mäss” tõsielusündmustel põhineva loo aluseks on 1970. aastal toimunud Miss Maailma võistlus Londonis, mille pöörasid pea peale otseülekande ajal lavale sööstnud naisõigluslased. Säde kohtus nii filmi ühe peaosatäitja Gugu Mbatha-Raw kui ka Miss World 1970, Kanadas elava 72-aastase Jennifer Hosteniga.

Intervjuu Jennifer Hosteniga ilmus ajakirja SÄDE kevadnumbris. Loo autor on Kristi Pärn-Valdoja.

1970. aasta Miss World valimine läks ajalukku kahel põhjusel. Esiteks katkestasid seda USA komöödialegendi Bob Hope’i juhitud otsesaadet, mis oli tollal üle 100 miljoni vaatajaga planeedienim vaadatud šõu, lavale tormanud naisõiguslased, teiseks oli missitiitliga kroonitud Jennifer Hosten esimene mustanahaline Miss World iludusvõistluste ajaloos üldse. Philippa Lowthorpe’i lavastatud filmis “Misside mäss” (Misbehaviour) teevad teiste seas kaasa tõusev staar, seriaalist “The Morning Show” tuntud Gugu Mbatha-Raw ja Keira Knightley. Viimane kehastab seal naisaktivisti ja ajaloolast Sally Alexanderit, ning film kajastab korraga kaht lugu – nii “mässu” kui ka iludusvõistluse ettevalmistusi ja tausta. Režissöör Philippa Lowthorpe’i sõnul polnud tema eesmärk kummalgi poolel olnud naisi vastandada, vaid pigem näidata nende eri motiive. Nii nende omi, kes peavad laval viis minutit ujumistrikoodes seljaga publiku poole
seisma, et oma “võlusid” näidata, kui ka nende omi, kes seda ettevõtmist nurjata püüdsid. Säde kohtus Londonis endise Miss Grenada, Jennifer Hosteniga, kes pärjati sel sündmusrikkal õhtul maailma kauneima naise tiitliga ja kes tänapäeval elab Kanadas. Ja taas tuleb tõdeda, kui väike on maailm. “Rääkige mulle palun kõigepealt endast,” palub Jennifer, ja kuuldes, et olen Eestist, teatab, et teab Eestit väga hästi, sest sealt on pärit tema üks parimaid sõbrannasid, Bermudas elav Helle.

Saite maailmamissiks täpselt sama aastal, mil mina sündisin – 1970. Ma armastan tohutult seitsmekümnendate stiili ja moodi, kuidas teie sellele ajastule tagasi vaatate?

Filmi vaadates ja neid kostüümenähes oli mu esimene mõte, et issand jumal, ma ju elasin sellel ajastul! Ma ju päriselt ka kandsin neid riideid. Igapäevaselt sellele ei mõtle, aga olen juba piisavalt vana, et teada – kõik trendid tulevad ringiga tagasi. Sellepärast ma hoiangi kõik oma riideid alles. (Naerab.) Ja need soengud, tule taevas appi! Kusjuures meil päriselt olidki sellised asjad peas, kogu aeg. Seitsmekümnendad oli aeg, mil pidid korralikult riides olema. Ükskõik, kas läksid tööle või kokteilipeole, üles pidid end lööma igal juhul.

Mäletan, et vaatasin lapsena missivõistlusi Soome televisioonist, sest Nõukogude Liidus midagi taolist loomulikult ei korraldatud, ja tollal tundusid need tohutult glamuursed ja olulised… Tänapäeval vist ei ole iluduskonkursid enam väga asjakohased?

Naljakas, Grenada saadikuna Kanadas töötades sattusin kord vestlema Nõukogude Liidu konsuliga, kes teadis, et olin võitnud missitiitli. Ja ta ütles, et oh, tema riigis võiksid ka taolised võistlused toimuda. Mõtlesin, et see on ikka väga veider avaldus. Nüüd muidugi enam mitte, aga tollal ei käinud see ju kuidagi Nõukogude Liidu m e n t a l i t e e d i g a kokku. Ent olen nõus, et tänapäeval ei mõju missivõistlused enam kuigi moodsalt.

Kas see konkurss ja film “Misside mäss” on midagi, millele mõtlemine teid naeratama paneb?

Jah, seda küll. Eriti film. Mu tütar oli väga mures, et kas “Misside mässus” näidatakse asju ikka nii, nagu need päriselt olid. Ta kartis, et äkki mind püütakse kuidagi naeruvääristada. Ja sellepärast kirjutasin raamatu “Miss World 1970”. (Naerab.) Et inimestel oleks võrdluseks võimalik lugeda ka minu versiooni. Aga mulle nii väga meeldis see film, tulemus sai täiesti imeline. Muidugi oli seal natuke kunstilist liialdust ja draamat, aga seda kõike tehti väga maitsekalt ja õige tooniga. Midagi ei olnud valesti. Film annab palju mõtlemis- ja arutlusainet, olles samal ajal meelelahutuslik. Mu pojale meeldis “Misside mäss” samuti väga, tema naine lahistas vaadates lausa nutta. Kui küsisin, miks, vastas ta, et see oli tema jaoks nii inspireeriv! Ja kui üks film suudab selliseid emotsioone luua, on ju juba kõik hästi, kas pole?

Muidugi! Kusjuures ka minul tulid filmi lõpus pisarad silma. Olen eluaeg tõsielusündmustel põhinevaid filme fännanud ja kui “Misside mässsus” näidati naisi, kellest inspireeritult tegelaskujud loodi ja mis neist tänaseks on saanud, ei suutnud ma
nuttu tagasi hoida. Aga missindusest edasi rääkides – kui teie tütar avaldaks soovi iluduskonkursile minna, siis kas te toetaksite tema otsust?'

Jah, aga minu tütart ei huvitanud sellised asjad absoluutselt. Muide, ta on siin minuga kaasas, te peaksite pärast kindlasti kohtuma. Ta töötab Kanadas kriisiolukordade spetsialistina, koolitades inimesi, kuidas käituda häda-olukordades, nii et tal on väga vastutusrikas töö. Mu tütar ei saanud mitte kunagi sellest missitrallist aru. Ja tegelikult on ka mu enda karjäär pärast iludusvõistlust sellest kaarega mööda läinud. Töötasin diplomaadina, reisisin maailmas ringi ning hiljem sai minust psühhoterapeut. Huvitaval kombel olen alati tegelenud kas oma riigi esindamise või siis inimeste abistamisega. Püüdsin kord analüüsida, millest see tuleb, ja näib, et alguspunktiks on ikkagi Miss World. Ma ei ole kunagi soovinud, et iluduskuningannaks olemine mind kuidagi defineeriks, aga see tiitel on mind jälitanud küll. Kuigi mul ei ole põhjust nuriseda. Mul on nii hea meel, et filmitegijad otsustasid üheks tegelaseks sisse tuua ka Miss Lõuna-Aafrika, kes sai tookord konkursil teise koha. Produtsendid otsisid ta üles ja ta tuleb koguni filmi esilinastusele. Rääkisin temaga hiljuti telefonis, esimest korda pärast 50 aastat. See oli väga liigutav, aga ka pisut nukker. Mind teeb tõeliselt kurvaks, kui mõtlen kõigele sellele, mida ta on pidanud apartheidi tõttu üle elama. Tema elu ei ole läinud väga hästi, aga ma loodan, et nüüd saab ka tema võimaluse oma lugu rääkida, sest maailm tahab seda kuulda.

Kas olete kunagi tundnud et teid ei võeta missitiitli pärast tõsiselt? On missikroon olnud teile pigem õnnistus või needus? 

Te olete esimene inimene, kes minult seda küsib, samas on see kõige tähtsam ja olulisem küsimus üldse. Päriselt, ma lihtsalt pean seda mainima! Nägin hiljuti üle pikkade aastate meest, kellega kunagi koos ühe arendusprojekti kallal töötasime. Ta küsis, kas ma mäletan meie esimest kohtumist. Muidugi ma mäletasin, see juhtus Bangladeshis. Ma manageerisin toona üht projekti ja tema pidi mulle raporteid esitama. Keegi oli talle öelnud, et mind on kroonitud maailmamissiks, ja ta sattus sellest nii elevusse, et rääkis oma naisele ja nad kutsusid mind enda juurde õhtusöögile. Arvasin, et nad soovivad tööst rääkida, aga nemad pärisid hoopis missinduse kohta. Palusin, et nad ei räägiks mu missitiitlist mitte kellelegi, ja nad olid väga üllatunud, et miks ometi. Vastasin, et ma ei ole Bangladeshis ju missivõistluste pärast! Ma olen maailma ühes vaeseimas riigis, kus inimesed ei taha midagi kuulda missivõistlusest ja mina ei taha, et nad minu poole alt üles vaataksid. Tahan töötada nendega koos, olles nende tasemel. Teine juhus oli siis, kui töötasin psühhoterapeudina – jäin just hiljuti pensionile. Ühe mu sessiooni lõpus küsis patsient, kes mu juures juba kaks aastat käinud, et mis tunne oli olla Miss Maailm. Küsisin, et püha jumal, kuidas te seda teate! Pealegi, te olete siin ju selleks, et endast rääkida! Nii et see missitiitel võib olla väga häiriv, kui oled tõsist tööd tegemas.

Kas te armastate kino?

Väga! Kui mulle 2018. aastal öeldi, et Gugu hakkab mind mängima, ei pannud ma nägu ja nime kohe kokku, aga nii kui fotot nägin, teadsin teda kohe, sest ta mängis ju “Belle’is”. Imeilus, suurepärane film. See oli suur au, et just Gugu mind kehastas. Veel uhkem ja õnnelikum olin temaga kohtudes, sest Gugus on midagi, mis mulle mind ennast meenutab. Castingu inimesed ikka tunnevad oma tööd, hahhha. Ja filmi esmakordselt nähes tulid mul pisarad silma, sest ainus inimene, kes oleks suutnud mind paremini mängida, oleksin ma ise.

Rootsi miss on ka filmis üsna värvikas tegelane, kas te temaga veel suhtlete?

Ei, ma isegi ei tea, kus ta elab või mida teeb. Tegelikult ei suhelnud me eriti ka konkursi ajal, pigem sõbrunesin Prantsusmaa ja Iisraeli ning Lõuna-Aafrika missidega. Aga elu läheb edasi ja 50 aastat on pikk aeg. Kuigi üldiselt olen väga hea suhete hoidja. Mul on sõpru Uus- Meremaal ja Austraalias, kellega kohtusime 49 aastat tagasi ja me oleme ikka kontaktis. Sõprade jaoks tuleb aega võtta, sest kui kohtan kedagi, kellega mul on hea klapp, ei taha ma teda mingil juhul kaotada.