Miss ja mäss - intervjuu Gugu Mbatha Raw'ga

Intervjuu Gugu Mbatha Raw'ga ilmus ajakirja SÄDE kevadnumbris. Loo autor on Kristi Pärn-Valdoja.

Filmis “Misside mäss” Jennifer Hostenit kehastav noor briti näitlejatar ei teadnud enda sõnul 1970. aastal toimunud sündmusterohkest missivalimiste šõust midagi. “Sain agendilt stsenaariumi ja kuna see tuli väga hea renomeega castingudirektorilt Nina Goldilt, teadsin juba ette, et tegemist on kvaliteetlooga,” räägib Gugu. “Ja oligi! Lugu tundus nutikas, lõbus ja mässumeelne, ning kui sain teada, et see põhineb tõsielul, muutus asi minu jaoks veel huvitavamaks.”

Oled sa ise kunagi missivõistlusi vaadanud?

Ei, mitte kunagi! Nii et lähenesin asjale täiesti värske pilguga. (Naerab.) Küll aga vaatasin nüüd vanu arhiivifilme sellest samast 1970. aasta konkursist Londonis.

Kas sa pärast filmi suhtud iluduskonkurssidesse teisiti kui varem?

Jah. Olgem ausad, enne suhtusin neisse natuke üleolevalt ja ehk isegi põlglikult, aga pärast kohtumist Jenniferiga mõistsin, et mõnes mõttes muutis ta maailma arusaama ilust ja andis lootust paljudele väikestele tüdrukutele. Ilukonkursse on väga lihtne põlata, aga tegelikult on sellega nagu iga asjaga elus – kõik sõltub kontekstist. 1970. aastal ei olnud maailmas Beyoncé’i või Rihannat ega teisi värvilisi naisi, keda iidoliks pidada. Jennifer mõnes mõttes avas neile ukse, näidates, et on olemas ka teistsugust ilu. Ja feministid, kes
võistlustel möllu korraldasid, ei olnud ju ka mitte missikandidaatide, vaid patriarhaadi vastu.

Millal sa ise feminismist teadlikuks said?

Kasvasin üles õndsas teadmatuses. (Naerab.) Olen saanud teha, mida tahan, koolis olid mul samasugused õigused kui poistel ja ema rõhutas alati, et minust võib saada kes tahes, ning elas mu unistustele alati kaasa. Feminism tundus mulle sõna minevikust, kuigi nüüd muidugi mõistan, et see on muutuv ja muganduv vastavalt ajale ja vajadustele. Kindlasti on “Misside mäss” austusavaldus kõikidele neile naistele, tänu kellele saame nautida sellist elu nagu praegu. Eks meil ole veel pikk tee minna, aga väga palju on ka ära
tehtud ja selle eest peame tänama naisi, kes võitlesid meie eest aastakümneid tagasi.

Filmi kostüümikunstnik Charlotte Walter ütles, et absoluutselt kõik inimesed võtteplatsil nautisid 70ndate moodi. Sina
siis ilmselt ka, jah?

Hahhaa, jaa, kuigi see, et pidin ujumistrikood kandma koos kontsakingadega, nagu tollal missid tegid, oli küll täiesti õudne. Kes nii tobeda kombinatsiooni üldse välja mõtles, ah? See on ju naeruväärne! Aga muud asjad meeldisid mulle väga-väga. Muide, ühe kleidi, mida kannan “Misside mässu” plakatil ja mis filmis väikeses stseenis läbi vilksab, saatis mulle Jennifer. Ta kandis kleiti tolsamal missivõistlusel ja see oli tõeliselt eriline. Muretsesin muidugi kõige rohkem selle pärast, kas kleit mulle ikka selga läheb, hahhaa. See saabus kingakarbis ja kuna kleidiga kaasas käivad kindad on aja jooksul kaduma läinud, tehti filmi jaoks uued. Ja kui kleit hiljem Jenniferile tagasi saadeti, pandi need uued kindad kaasa. Nii armas, kas pole? Aga 70ndate juurde tagasi tulles – no vaata mind, need on ju ringiga jälle moes, on ju? Hahhhaaa! (Gugul on seljas suurte lilledega Versace kleit – toim.) Trendid tulevad alati tagasi ja 70ndad oli moes nii pööraselt lõbus aeg, et mul pole selle vastu mitte midagi.