Õnnelik pessimist - intervjuu Michel Hazanaviciusega

Loe intervjuud perefilmi ''Kadunud prints'' lavastaja Michel Hazanaviciusega. Intervjuu ilmus ajakirja SÄDE kevadnumbris. Loo autor on Kristi Pärn-Valdoja.

Prantsuse filmilavastaja Michel Hazanavicius on seda meelt, et me kõik peaksime uskuma imedesse ja vaatama maailma aeg-ajalt läbi roosade prillide.

Esimest korda kohtusin Oscari võitjast – mäletate ehk tema tummfilmi “Artist” triumfi 2012. aasta kuldmehikeste jagamisel? – filmilavastaja Michel Hazanaviciusega 2015, mil ta esitles oma Tšetšeenia sõjast jutustavat draamat “Otsing”. Nüüd teda taas intervjueerides tuleb tõdeda, et vahepeal on nii mõndagi muutunud. Esiteks on härra Hazanavicius ära õppinud inglise keele – eelmisel korral rääkisime tõlgi kaudu – ja teiseks on ta 2020. aasta jaanuaris märksa paremas tujus kui viis aastat tagasi. Eelmisest intervjuust mäletan Hazanaviciust kui pisut pahurat ja kidakeelset härrat, kes võdistas põlglikult õlgu iga kord, kui mõni küsimus talle ei meeldinud, nüüd on ta aga särav, rõõmus ja reibas. Ehk tuleb see sellest, et ka Hazanaviciuse uus film “Kadunud prints” (Le Prince Oublié) on märksa helgemates toonides kui seda oli näiteks “Otsing”?

''Kadunud prints” on värvikirev, südamlik ja fantaasiarohke lugu üksikisast, keda kehastab filmist “1+1” tuntud Omar Sy ja kelle elu keerleb tema armastatud seitsmeaastase tütre Sofia ümber. Pühendunud üksikisal on kombeks enne magama jäämist lapsele lugusid jutustada – kui Sofia uinub, viib isa ta muinasjutumaale, väljamõeldud filmistuudiosse, kus ärkavad ellu nende erakordsed seiklused. Ent kui Sofiast on saamas teismeline, ei paku isa lood tüdrukule enam huvi ning mees peab leidma muu viisi, kuidas oma tütre elus ja kujutlustes igaveseks kangelaseks jääda. Koguperefilmiks tituleeritud lugu pakub kindlasti äratundmisrõõmu kõikidele lapsevanematele, ja nagu Hazanavicius isegi tunnistab, paelus ka teda lugu eelkõige seepärast et nelja lapse isana suutis ta end peategelasega väga hästi samastada.

Tundub, et teile meeldib eksperimenteerida, sest kõik teie filmid on väga-väga erinevad. “Artist” oli romantiline tummfilm, “Otsing” karm sõjadraama, “Unustatud prints” aga kogupere fantaasia…

Jah, täiesti nõus. Aga samas on neis vist siiski olemas ka mingi ühenduslüli. Miski, mis ilmselt tuleb mul alateadlikult, sest sellele on tähelepanu pööranud just teised inimesed, kõrvaltvaatajad. Kui näitasin “Kadunud printsi” esimest monteeritud versiooni oma abikaasale, näitleja Bérénice Bejole, kes ise samuti filmis kaasa teeb, ütles ta, et kuule, sa oled ju just maha saanud “Artisti” uusversiooniga! See on ju täpselt sama film, hehhhee. No eks seal võib peategelaste saatuses ehk mingeid ühisosi leida kindlasti – aga kas just sama film? (Naerab.)

“Artist” tõi teile 2012. aastal Oscari, kas pärast selle võitmist avanesid teie ees  kõik filmimaailma uksed?

Hm, kõik vast mitte, aga asjad muutusid veidi lihtsamaks küll, eriti ärilises mõttes. Nii et mõni uks läks lahti tõesti. (Naerab.) Muide, rääkisime sellest hiljuti just ühe kolleegiga ja leidsime, et Oscari võit on ühtaegu nii needus kui ka õnnistus.

Kuidas nii?

Esiteks ajab see publiku ootused su järgmiste tööde osas väga kõrgele. Ja teiseks… ütleme siis nii, et see muudab natuke teiste inimeste suhtumist. Leidub palju neidki, kes soovivad sind iga hinna eest nn reaalsusesse tagasi tuua. Eks iga inimese puhul töötavad auhinnad ja kiitus erinevalt, aga mina leian, et kui sa ootamatult mingis asjas tohutut edu saavutad – ja minu jaoks oli Oscar väga-väga ootamatu –, muutuvad asjad keeruliseks. See ei ole otseselt pinge, vaid lihtsalt mõned inimesed hakkavad sinusse teistmoodi suhtuma. Kuigi pigem pean Oscarit siiski õnnistuseks, ma ei kurda. (Naerab.)

Millist protsessi te filmitegemise juures kõige rohkem naudite? On see näiteks töö stsenaariumiga või montaaž või hoopis võtteplatsil näitlejate juhendamine?
Tegelikult naudin ma filmitegemise kõiki etappe, aga eriti armastan stsenaariumi kirjutamist. Kirjutades saan ma olla üksinda oma mõtetega, mul ei ole mingit pinget peal ega tähtaegu kukil. Tundub, nagu kõik oleks võimalik! Tõeliselt põnev ja entusiastlik protsess. Ent ma armastan väga ka montaaži, sest see on koht, kus saan parandada stsenaariumis ja võtteplatsil tehtud vead. Mulle meeldib veel lõpetamata filmi publiku peal testida ja nendega seda pärast läbivaatust arutada. Sest kuigi enda instinkte tuleb kahtlemata usaldada, peab oskama ka kuulata. Vahel on vaja enda ego alla suruda ja kuulata, mida teised asjast arvavad.

“Kadunud printsis” pidite lisas professionaalsetele näitlejatele võtteplatsil ka lapsi kantseldama. Kui kerge või raske teie jaoks lapsnäitlejatega töötamine on?

Mul ei ole lastega töötamise vastu otseselt midagi, kuigi professionaale juhendada on muidugi märksa lihtsam. Ent lapsed toovad võtteplatsile mingi erilise värskuse. Midagi, mille nii mõnigi “päris” näitleja on juba unustanud. Aga ma ei teeks vist kunagi filmi, mille tegelasteks oleksid ainult lapsed. (Naerab.)

Kuidas filmi “Unustatud prints” idee üldse alguse sai? Kas rolli mängis seegi, et olete ka ise tütarde isa?

Jah, see oli üks väga olulisi põhjuseid, miks ma üldse otsustasin selle filmi teha, kuigi tegelikult ei olnud “Unustatud prints” päris minu enda idee. Mulle saadeti lugemiseks filmi stsenaarium ja küsiti, kas oleksin huvitatud selle lavastamisest. Nelja lapse isana liigutas “Unustatud printsi” lugu mind väga, samuti paelus mõte, et saan miksida fantaasiat realismiga. Kogu lugu tundus mulle väga intelligentne ja südamlik viis andmaks edasi ideed, et vahel võivad just väikesed asjad need kõige olulisemad olla. Ütlen ausalt, et “Unustatud prints” pole ehk sedasorti film, mille ma ise oleksin kirjutanud, ent mulle väga meeldis seda teha.

Mis täpsemalt?
Teadmine, et see on koguperefilm, intelligentne meelelahutus, mis loodetavasti paelub suurt vaatajaskonda. Ja minu meelest on see omamoodi vastulause künismile, olles samal ajal melanhoolne ja sügav. Sügav kerges ja meelelahutuslikus
võtmes. “Unustatud prints” tuletab meile meelde, kui tähtis on uskuda lugusid. Uskuda sellesse, et head asjad võivad juhtuda ja juhtuvadki. Ma arvan, et meil kõigil on vaja millessegi uskuda.

Kas te ise usute?
Kui ma räägin usust, ei räägi ma muidugi religioonist. Olen väga ateistlik inimene ega usu jumalat. Selline ma lihtsalt olen. Aga mul on ikkagi vaja mingitesse asjadesse ukuda. Kujutlusvõime, lood, kangelased, kino – need on asjad, mis aitavad mul leida sidet teiste inimestega ja annavad usu inimestesse. Minu meelest on tänapäeval üks ohtlikumaid asju küünilisus ja see, et inimesed ei usu enam mitte millessegi. Nad ei usu jumalasse ega demokraatiasse, neil pole usku teistesse inimestesse ega ka mitte iseendasse. Leian, et selleks, et tänapäeval hakkama saada, peab olema natuke naiivne. Sest vastasel korral – kui sa näed maailma asju nii, nagu need tegelikult on, võib väga lihtsalt depressiooni langeda. Me peame uskuma imedesse ja asjadesse, mis pole päriselt olemas, ning vaatama vahel maailma läbi roosade prillide.

Kas te peate end optimistiks?
Vist pigem mitte. Tõsi, ma püüan seda olla, aga pigem võib mind nimetada õnnelikuks pessimistiks. Mu vanem tütar on praegu 21-aastane ja me räägime temaga maailma asjadest väga palju. Mulle on väga harjumatu, et tema põlvkond usub, nagu poleks maailma
lõpp enam kaugel. Nad on täitsa siiralt seda meelt, et 40-50 aasta pärast on maailmaga ühel pool, ja mul on seda väga kummaline
kuulda, sest mina uskusin temavanusena hoopis vastupidist – et maailmas läheb kõik järjest paremaks. Aga kogu see kliimasoojenemine, ususõjad ja terrorism on viinud meid selleni, et noored ei usu enam tulevikku. Mul on seda keeruline mõista, nii
nagu noortel omakorda on raske aru saada ajastust, milles minuvanused üles kasvasid. Ent selles osas olen küll optimist ja tahaksin
uskuda, et meil on siiski veel lootust.